Margit Peterson "Petu"

Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna lapsepõlvelugusid  - eriti eesti autorite omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust, mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps, suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega, kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.

See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele. Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)

Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!

Autor: Margit Peterson

Lehekülgi: 40 lk

Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord, kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas."